Proteesimine

Kui hammaste krooniosad on väga lagunenud või on hambaid juba puudu, kasutatakse proteesimist. Seda kasutatakse ka siis, kui patisendil on vajadus või soov parandada hammaste esteetilist olukorda ja väljanägemist.

Proteesimine on hamba või selle osa asendamine tehismaterjaliga, mille valmistamises osaleb ka hambalabor. Olenevalt olukorrast ja patsiendi meditsiinilisest näidustusest saame valmistada kas suust eemaldatavad või suust mitte-eemaldatavaid proteese.

Inimese suukeskkond on terviklik üksus ja seda tuleb proteeside valmistamisel arvestada. Kui esihammastel on patsiendi seisukohalt eelkõige esteetiline funktsioon, siis tagumised hambad on olulised mälumisfunktsiooni tagamiseks. Seetõttu ainult esihammaste taastamine proteesidega ei ole alati võimalik, kui tagumised hambad ei ole piisavalt tugevad või on hoopis puudu. Selle reegli eiramine võib põhjustada proteesi häireid ning hammaste kaotust.

Proteesimine eeldab jäljendite võtmist suuõõnest. Seda tehakse, kas jäljendmaterjali abil või hambaid digitaalselt spetsiaalse aparaadiga skaneerides.

Jäljendi võtmine silikoonmaterjaliga:

Hammaste digitaalne skaneerimine:

Suust mitte-eemaldatavad proteesid.

Siia alla kuuluvad panused, laminaadid, hambakroonid ja sildproteesid.

PANUS

Panus on laboris valmistatud hambatäidis ehk “hambaplomm”. Neid tehakse, kui purihambal on keskmisest suurem defekt.

Panuseid valmistatakse peamiselt keraamikast, kuid lisaks sellele ka kullasulamist. Panuseid tsementeeritakse voolava keemiliselt kõvastuva või valguskõvastatava tsemendiga hambakoe külge.

LAMINAAT

Laminaadiga kaetakse esihammaste välimine pind, kui tahetakse nende välimust muuta. Nii saab muuta hamba kuju ja värvi. Laminaat kinnitatakse hambakoele valguskõvastatava voolava tsemendiga.

HAMBAKROON

Hambakroone valmistatatakse erinevatest materjalidest. Väga esteetilised on täiskeraamilised kroonid, mida kasutatakse kõige enam esihammaste kroonimisel. Tagumistel hammastel eelistatakse enamasti suurema mälumiskoormuse talumise tõttu kas täistsirkooniumkroone või tsirkooniumkroone, mille on välimine pind on kaetud keraamikaga.

Hambakroone valmistatakse kas oma hambale või implantaadile ehk tehisjuurele.

Oma hambakoe katmine tehismaterjaliga on vajalik, kui:

  1. Üle poole hambast koosneb täidismaterjalist, see tähendab, et alles on jäänud väga vähe naturaalset oma enda hambakudet. Selline hammas ei talu suurt mälumiskoormust ja kulub kiiresti. Selle tagajärjeks on hambumuse madaldumine ning sellest tulenevad omakorda funktsionaalsed ja esteetilised probleemid.
  2. Juureravitud hambad, kui hambakrooni osas on vähe oma hambakudet.
  3. Hamba krooniosa on säilinud nii minimaalselt, et enne kroonimist tuleb teha tihvthammas. Tänapäeval kasutatakse nii metalltihvte kui ka klaasfiibertihvte, mis kinnitatakse hambajuure sisse. See omakorda kaetakse krooniga.

Klaasfiibertihvti asetamine:

Hambatehnikud püüavad võimalikult täpselt imiteerida patsiendi oma loomulikke hambaid, kui on tegemist üksiku tehiskrooniga hambareas. Suuremahuliste tööde korral, kui on plaanis mitmeid kõrvutiastsevaid hambaid või hambaid mõlemas hambakaares rohkelt kroonida, on oluline hea koostöö ning üksteise mõistmine patsiendi, hambaarsti, hambatehniku vahel, sest nii mälumisfunktsioon kui ka naeratus muutuvad märgatavalt. Sageli kasutatatakse uue naeratuse taastamise planeerimiseks vahatamist kas digitaalselt või kipsmudelil. See annab võimaluse teha ajutised kroonid juba tulevaste püsikroonide sarnased. Nii saab patsient kodus oma plastmassist ajutiste kroonide kuju ja funktsiooniga harjuda ning anda tagasisidet arstile ja tehnikule püsikroonide tegemiseks.

Tehiskroonid tsementeeritakse hambakoele või tihvthambale keemiliselt kõvastuva või valguskõvasatatava voolava tsemendiga.

Implantaadile valmistatakse tänapäeval enamasti kruvikinnitusega, kuid teatud juhtudel ka tsementeeritavaid kroone. Krooni materjalide valik on samasugune nagu oma hambakoe kroonimisel. Esteetilistes piirkondades saab eelistada täiskeraamilisi kroone, rohkem koormust vajavad hambad tehakse implantaatidele enamasti tsirkooniumist.

SILDPROTEES

Sild on ühte või mitut puuduvat hammast asendav suust mitte-eemaldatav konstruktsioon,
mis kinnitub naaberhammastele või implantaatidele.

 Sildproteesi valmistamine on näidustatud, kui defekti piiravad hambad on juba tugevalt kahjustatud ning vajavad nagunii kroonimist.
Kui naaberhambad on terved või vähe kahjustatud, siis on puuduvat hammast (või hambaid) parem asendada hambaimplantaadiga (või implantaatidega).

Kõige levinum on kolme hambakrooniga sildprotees, kus asendatakse üks puuduv hammas. Väga pikki sildproteese (sild rohkem kui kahe hamba asednamiseks) ei soovitata, kuna nii pikad sillad põhjustavad tugihammastele liigset ülekoormust. Sellistel juhtudel üritatakse leida alternatiivseid variante kas implantaatide või suust eemaldatavate proteesidega.

Sildprotees oma hammastel.                                                Sildprotees implantaatidel.

Suust eemaldatavad proteesid

  • Totaalproteesid ehk täisproteesid– sellisel juhul on asendatud kõik hambad kas üla- või alalõuas või siis mõlemas lõualuus. Proteesid valmistatakse sobivast materjalist ning need kinnituvad vaakumi abiga suulaele ja luuharjadele. Täiesti hambutu lõualuu puhul on proteesi kinnitamine keerulisem. Proteesi suus hoidmine, rääkimine ja sellega söömine vajab harjutamist ja uue olukorraga harjumine veidi aega. Et proteesid paremini suus püsiksid, saab neid kinnitada ka implantaatide abil.
  • Osalised proteesid – sellisel juhul on asendatud ainult mõned puuduvad hambad. Valmistatakse kas akrüül- või muust materjalist või siis metallist valatud karkassile (nn. tugibüügelproteesid). Metallikarkassi kasutamine võimaldab proteesi valmistada tugevamana, kuid seejuures väiksemate mõõtmetega ja õhemana ning proteesi kandmine on mugavam. Aga alati ei saa valmistada tugibüügelproteesi ja igasse suhu ei pruugi nad sobida (kas siis oma hammaste nihkumise või lõualuu kuju vms põhjusel).

Hambaproteeside valmistamine on aeganõudev protsess, mis eeldab patsiendi, arsti ja hambatehniku väga head koostööd.

Selleks et protees funktsioneeriks pikka aega ja hästi, on oluline regulaarne järelkontroll ning hoolikas ja teadlik suuhügieen. Määratud ajavahemike järel on vajalik ülevaatus, röntgenuuring ja võimalik korrigeerimine. Proteesid ei ole mõeldud kestma igavesti ja vajavad uuendamist kui muutub suuõõne seisund.